Sorisin täna oma vanades kirjutistes (kuigi ma arvan, et looming ei saa kunagi vananeda, seda saab lihtsalt uuesti esitada) ja ennast ajab ka naerma. Ma olen selline kirjutaja, et tean täpselt, mis hetkel ja mis emotsioonide rahe all need sündinud on, aga kõige hullema valu ja vohaga olen suutnud ikka nalja ka teha. Eelkõige enda üle ja kibestumise asemel teha sõnnikust luulet. Aga ütleme nii, et masenduses on ikka palju oldud ja kõige mõtetumal põhjusel – mehed. Okei, ekspoisikesed. No ja ma kirjutan uut luulekogu ja sorteerisin oma eelneva elu kirjutisi, mis ehk pakuvad Sullegi veidi lohutust ja kõige lootusetumal hetkel kergitavad suunurgad ka ülespoole. Vanad olijad juba teavad, aga mainin siiki ära, et eriti minu lühiluulet lugedes tasub lubada meeltel olla vabameelsed, sest tegu on enamasti kahemõttelisusega. Aga see on hea, annab võimaluse näha erinevast perspektiivist, oleneb muidugi kuidas meil tuju on, eks!
Jagan täna mõnda luulet, mis sobivad hästi südamevalu üleelamiseks, aga ilmselgelt see pole veel kõik…
annan Sul head aega
meil on majanduskriis: Su sõnavaluuta muutis kurssi mu riigis
mu kapist võib leida tavalisi argpükse
mul oli korraks kevade tunne kui keset talve kägu ajasid
kui me teineteise peale haugume, kas see ongi koerapoos?
il(l)us(io)on
hõissa! julmakellad helisevad
olin nii hoos, et kohe ei tundnudki kui komistasin ühe tumba otsa
see kõik on nii kole ilus
istun jälle siin armburgeris ja soovin endale head risu
ma pole küll kitsi, ainult Su kõnetund ei maksa enam midagi
see oli küll nüüd üks matsionaalne tüüp
Ja siin me oleme parima sõbrannaga naermas terve eelmise aasta kestnud närvivapustuse üle. Ükskord saab ikka üle!
