Armastus ja romantika on olnud luule kesksed teemad sajandeid, avades akent südame sügavaimatesse emotsioonidesse ja nende puudust ei paista mul olevat. Alates sonettidest kuni kirglike vabavärssideni tabab armastusluule inimsuhete olemust, igatsust ja läheduse ilu ja valu. Minu meelest on see luuležanr ainulaadne selle poolest, et suudab vaid mõne reaga edasi anda armastuse keerukust, viies lugejad tuliste emotsioonide ja õrnade hetkede ääretusse maailma.
Loe rohkem →lühiluulet eksi(muse)le I osa
Sorisin täna oma vanades kirjutistes (kuigi ma arvan, et looming ei saa kunagi vananeda, seda saab lihtsalt uuesti esitada) ja ennast ajab ka naerma. Ma olen selline kirjutaja, et tean täpselt, mis hetkel ja mis emotsioonide rahe all need sündinud on, aga kõige hullema valu ja vohaga olen suutnud ikka nalja ka teha. Eelkõige enda üle ja kibestumise asemel teha sõnnikust luulet. Aga ütleme nii, et masenduses on ikka palju oldud ja kõige mõtetumal põhjusel – mehed. Okei, ekspoisikesed. No ja ma kirjutan uut luulekogu ja sorteerisin oma eelneva elu kirjutisi, mis ehk pakuvad Sullegi veidi lohutust ja kõige lootusetumal hetkel kergitavad suunurgad ka ülespoole. Vanad olijad juba teavad, aga mainin siiki ära, et eriti minu lühiluulet lugedes tasub lubada meeltel olla vabameelsed, sest tegu on enamasti kahemõttelisusega. Aga see on hea, annab võimaluse näha erinevast perspektiivist, oleneb muidugi kuidas meil tuju on, eks!
Jagan täna mõnda luulet, mis sobivad hästi südamevalu üleelamiseks, aga ilmselgelt see pole veel kõik…
Loe rohkem →